Ega nende kinnaste kohta suurt midagi öelda ei olegi. Tahtsin veel kududa sini-valget kooslust ja valisin seekord eeskujuks Ridalas 1920-ndatel kootud käpikud. On selline ilus, hele ja helge talvine kindapaar, pigem valge kui sinine.
Lisaks sinisele ja valgele, lummavad mind väga ka pruuni ning valge kombinatsioonid, eks need on need rohkem meie nurga värvid ka. Mida enam Lihula poole edasi, seda kirevamaks läheb ja kuigi olen kudunud juba üsna mitmeid punaseid kindaid, tunnen endiselt, et päris seda õiget tunnetust veel käes ei ole. Kisub endiselt nende lihtsamate värvivalikute poole aga ehk peabki nii. Sel ajal kui oma esimesi traditsioonilisi kindaid kudusin, olin kindlas teadmises, et minu üsna noor vanaema neid enam ei kudunud aga mida rohkem ma nüüd muis´i lapanud olen, seda enam olen tundnud mõne pruuni-valge kirja juures, et need on mulle tuttavad, et mu vanal olid ju sellised kindad. Nii, et küllap memme ikka kudus neid meie nurga kirju ka, kõigi muude kaasaegsemate mustrilehes avaldatute vahele. Aga lapsele jäävad ju ikka meelde jänesed ja pardid ja roosad lilled, mitte lihtsad geomeetrilised kirjad ja ometi on ilmselt just need viimased, igapäevakinda kirjad ja värvid mu memme minusse kudunud mu oma teadmata. Sest miks muidu ma neist lahti ei oska lasta ja õigupoolest ei tahagi, nad on minu moodi või pigem olen mina nende moodi.
Aga tänastel piltidel siis Ridala käpikute eeskujul kootud sõrmikupaar.
