Joonistan kaarte

Olen joonistamist armastanud lapsest saadik. Käisin koolipõlves mitmetes kunstiringides, nagu joonistamist armastavad lapsed ikka. Kuna kunst mind paelus, siis gümnaasiumiosas õppisin Tallinna Kopli Kunstigümnaasiumis tarbekunsti. Aga peale seda tuli aeg, mil mu pliiatsid ja pintslid seisid kapis. Mul on kolm poega, kes kõik on pliiatsitega sõbrad. Kui ma aga ühel hetkel märkasin, mil viisil üks mu väike poiss ennast joonistamise abil väljendab, kuidas ta ei oska päevagi ilma joonistamata olla ja tunneb vajadust iga loetud jutt või nähtud lind paberile panna, tundsin ühtäkki, et minu enda sees tõstab pead üks ammu unustatud vajadus. Vajadus hoida pliiatsit käes ja segada pintslit värvivette. Kui see tunne juba liiga tugevaks läks, otsustasin selle aasta alguses, et lähen kellegi juhendamisel joonistama. Et õppida ja et saada oma ellu inimesi, kelle sees on samasugused soovid. Nüüd olen juba mõnda aega joonistanud iganädalaselt Anu Purre kunstistuudios ja ega ma enam päris ilma pliiatsi ja värvideta olla ei oskagi.

Et aga mitte lihtsalt riiulile või sahtlipõhja joonistada (sest need on juba niigi üsna täis), hakkasin joonistama käsitöökaarte. Kui tunned, et tahaksid mõnda siin nähtud kaarti omale või kingituseks või soovid, et joonistaksin just mõneks Sinu tähtpäevaks siis võta minuga ühendust e-mailil: cinocapu@hotmail.com

Klikk – kaartide lehele – siit ja lehe paremal asuvast menüüst hand-drawn cards leiad edaspidi kõik uued kaardid.

Loodan, et kudumitele vahelduseks on tore natuke pilte ka vaadata.

Kristi

kaart 5

kaart 1kaart 7kaart 2

kaart 9

Inspiratsioon

Kevadetoonid – roosa ja mahe roheline. Hall? Kas hall on kevadevärv? Pajuutuhall.

joonistus

Meie kõige võrratumat värvi kirjul utel on tall. Must. Utt ise oli ka noorena must aga ütle sa nüüd mis värvi ta just täpselt on.

DSC_6497Tänavusest pesamunast veel pilti pole, olgu siis eelmise kevade oma.

DSC_6487

 

Holstre sõrmikutest inspireeritud

See kindapaar sündis juhuslikult. Mõned lõngad olid eelmistest kudumistest lauale jäänud ja hakkasin ühel õhtul neist sakilist kindarannet kuduma – halli ja roosaga. Hommikul tööle sõites haarasin kapist kaasa tumesinise lõnga, lappasin natuke omale telefoni salvestatud lemmikkinnaste pilte ja muster oligi olemas. Inspiratsiooniks sel korral imekaunis sõrmikupaar Holstrest. Originaali puhul võlus mind esmakordselt tegelikult just kindaranne, mida minu kinnastel nüüd pole, sest ma ei plaaninud alguses ju üldse neid kindaid kududa. Aga mustrit soovitan väga – sel on selline rütm, et väga mugav on kududa ja annab nii palju võimalusi erinevate toonidega mängida.

Ja üks kummaline asi oli nende kinnastega veel. Muidu ma ju koon enamasti käpikute aintel sõrmikuid aga sel korral oleksin peaaegu kudunud käpikud. Sest minu meelest oleks sellised käpikud jube toredad (kahtlustan, et natuke olid selles plaanis süüdi ka lumised ja külmad käpikuilmad, mille ajale just mu kudumine sattus). Siis aga sain endast võitu ja leidsin, et peab ikka ühed üleni ühe mustriga sõrmikud kuduma, muidu ma kipun ju sõrmekirjana väiksemat mustrit kasutama.

dsc_0340dsc_0345dsc_0348dsc_0256dsc_0351dsc_0353