Ebanormaalselt palju pilte mu esimesest vardakotist, lammastest ja juulikuulumistest põldudest. Meedia kihises mõned päevad tagasi tallatud moonipõldude teemal aga minu meelest on kõige ilusam põld lammaste nositud põld – täis kellukaid, teeleheõisi, angervaksa ja üheksavägiseid, raudrohtu ja ristikunutte ja ma üldse ei kurvasta, et seal ei kõiguta moonid tuules oma punaseid päid. See helge ja hele põld ongi mu lemmik, nii nagu ta on.
Konkreetset eeskuju neil sõrmikutel ei ole. Värvid on Paistu kinnastest inspireeritud ja kuna mul on jäänud üks päev puhkuseni siis näivad need punased mummud kui maasikamammud.
Siin nad nüüd on, mu pisut muudetud Lihula kindad. Linnud näppasin Muhu särgitikandilt.
Tekk on pärandvara – mu vanavanaema pulmatekk.
Sall on veel venitamata aga täna avanes võimalus ta korraks õues vihmahoogude vahel pildile püüda. 100% maavillane.
Sain täna kätte kleepsud, mis hakkavad edaspidi kaunistama mu kudumite pakendeid. Otsisin juba mõnda aega nende tegemiseks inspiratsiooni. Nüüd lõpuks on nad valmis – ilus poiss kleepsudel on Heldur – meie lambapere suurim sarviline jäär.
I received today new labels for my knitting packages. Beautiful boy on the labels is Heldur – our own ram.
Mõned uued postkaardid – akvarellide ning tindipliiatsiga joonistatud. Kõigil jätkub pilt ka tagumisel küljel.
Sain valmis helesinise linase kampsuni. Midagi on selles kudumis sellist, et ma ei jäänud temaga ise päris rahule. Ega ma ei ole linast palju kudunud ka aga kudumine ise mulle üllatusena isegi meeldis, kuigi lõng on sõrme all üsna jäik ja erineb ikka väga mu tavapärastest lemmikutest. Koekirjaks valisin lihtsa ripsi ja õlaosale ning külgedele said kassikäpad. Seljaosa kudusin õige pisut pikema kui esiosa. Katsetan linase kudumist kindlasti veel, tahaksin ikkagi omale ka üht linast suvekudumit – ilmselt pean valima tumedama lõnga, et oleks rohkem minu moodi. See kampsun aga rändas täna ema riidekappi.
Uus kampsun on juba varrastel ja kui ma suurte kudumite puhul, kipun neist kudumise käigus tüdima, siis see mulle väga meeldib. Lõngadeks musta-valge kirju puuvillane ning kaks otsa siidi ja alpakat sisaldavat tumehalli pitsilõnga. Kui linast kampsunit alustasin kaelusest siis seekord otsustasin alustada hoopis alläärest. Seetõttu poolikuid riidepuul rippuvaid pilte ei saagi enne näidata, kui kampsunit ükskord riputada saab. Said siis niisama meeleolupildid – üle hulga aja tuppa paistva päikesega.
* kahtlustusest – mulle tundub, et minule endale ei sobi sellised kampsunid, mida on alustatud kaelusest. Seepärast alustasin sel korral alt üles kudumist. Mulle ei meeldi vist väga, kui õlajoon on nii ümar nagu sel linasel kampsunil. Praeguse plaani järgi koon varrukasuu sel korral sirgelt üles ja varrukas tuleb siis pikendatud õla külge. Eks näis kas see kampsun lõpuks valmis saab ja milline ta sel juhul välja kukub. Plaanid kipuvad ju mu käes enamasti pisut muutuma.
Olen joonistamist armastanud lapsest saadik. Käisin koolipõlves mitmetes kunstiringides, nagu joonistamist armastavad lapsed ikka. Kuna kunst mind paelus, siis gümnaasiumiosas õppisin Tallinna Kopli Kunstigümnaasiumis tarbekunsti. Aga peale seda tuli aeg, mil mu pliiatsid ja pintslid seisid kapis. Mul on kolm poega, kes kõik on pliiatsitega sõbrad. Kui ma aga ühel hetkel märkasin, mil viisil üks mu väike poiss ennast joonistamise abil väljendab, kuidas ta ei oska päevagi ilma joonistamata olla ja tunneb vajadust iga loetud jutt või nähtud lind paberile panna, tundsin ühtäkki, et minu enda sees tõstab pead üks ammu unustatud vajadus. Vajadus hoida pliiatsit käes ja segada pintslit värvivette. Kui see tunne juba liiga tugevaks läks, otsustasin selle aasta alguses, et lähen kellegi juhendamisel joonistama. Et õppida ja et saada oma ellu inimesi, kelle sees on samasugused soovid. Nüüd olen juba mõnda aega joonistanud iganädalaselt Anu Purre kunstistuudios ja ega ma enam päris ilma pliiatsi ja värvideta olla ei oskagi.
Et aga mitte lihtsalt riiulile või sahtlipõhja joonistada (sest need on juba niigi üsna täis), hakkasin joonistama käsitöökaarte. Kui tunned, et tahaksid mõnda siin nähtud kaarti omale või kingituseks või soovid, et joonistaksin just mõneks Sinu tähtpäevaks siis võta minuga ühendust e-mailil: cinocapu@hotmail.com
Klikk – kaartide lehele – siit ja lehe paremal asuvast menüüst hand-drawn cards leiad edaspidi kõik uued kaardid.
Loodan, et kudumitele vahelduseks on tore natuke pilte ka vaadata.
Kristi
Sinilillelilla sall on kootud 100 % alpakast. Sall on omanikuta.
