Ridala käpikute eeskujul

Ega nende kinnaste kohta suurt midagi öelda ei olegi. Tahtsin veel kududa sini-valget kooslust ja valisin seekord eeskujuks Ridalas 1920-ndatel kootud käpikud. On selline ilus, hele ja helge talvine kindapaar, pigem valge kui sinine.

Lisaks sinisele ja valgele, lummavad mind väga ka pruuni ning valge kombinatsioonid, eks need on need rohkem meie nurga värvid ka. Mida enam Lihula poole edasi, seda kirevamaks läheb ja kuigi olen kudunud juba üsna mitmeid punaseid kindaid, tunnen endiselt, et päris seda õiget tunnetust veel käes ei ole. Kisub endiselt nende lihtsamate värvivalikute poole aga ehk peabki nii. Sel ajal kui oma esimesi traditsioonilisi kindaid kudusin, olin kindlas teadmises, et minu üsna noor vanaema neid enam ei kudunud aga mida rohkem ma nüüd muis´i lapanud olen, seda enam olen tundnud mõne pruuni-valge kirja juures, et need on mulle tuttavad, et mu vanal olid ju sellised kindad. Nii, et küllap memme ikka kudus neid meie nurga kirju ka, kõigi muude kaasaegsemate mustrilehes avaldatute vahele. Aga lapsele jäävad ju ikka meelde jänesed ja pardid ja roosad lilled, mitte lihtsad geomeetrilised kirjad ja ometi on ilmselt just need viimased, igapäevakinda kirjad ja värvid mu memme minusse kudunud mu oma teadmata. Sest miks muidu ma neist lahti ei oska lasta ja õigupoolest ei tahagi, nad on minu moodi või pigem olen mina nende moodi.

Aga tänastel piltidel siis Ridala käpikute eeskujul kootud sõrmikupaar.

DSC_2603DSC_2608

DSC_2612DSC_2614

Advertisements

Lumekaku sõrmikud

Kui need sõrmikud veel vardal olid siis mu mees ütles, et need on lumekaku sõrmikud. Nüüd meenutavad mulle endalegi selle täpilise rüüga kakku. Ja kujutlen, kui tore oleks neid lumises ja vaikses metsas kanda. Aga päriselt on praegu veel sügis, üsna roheline sügis, veel üsna roheliste õunte ja ajutiselt ka lakkamatu halli vihmakardinaga.

DSC_2477DSC_2486DSC_2481

 

Vardakott, lambad ja juulikuulumi

Ebanormaalselt palju pilte mu esimesest vardakotist, lammastest ja juulikuulumistest põldudest. Meedia kihises mõned päevad tagasi tallatud moonipõldude teemal aga minu meelest on kõige ilusam põld lammaste nositud põld – täis kellukaid, teeleheõisi, angervaksa ja üheksavägiseid, raudrohtu ja ristikunutte ja ma üldse ei kurvasta, et seal ei kõiguta moonid tuules oma punaseid päid. See helge ja hele põld ongi mu lemmik, nii nagu ta on.

DSC_1951DSC_1959DSC_2016DSC_1988 - CopyDSC_1961DSC_1967DSC_2012DSC_2015DSC_1968DSC_2017DSC_1990DSC_1958DSC_1991DSC_2011DSC_1980DSC_2018