Jälle olen ringiga tagasi Lihula lindudega sõrmikute juures. Seekord neid siiski traditsioonilisteks kinnasteks nimetada ei saa, kuna oma värvivalikult ei ole nad piirkonnale omased. Lihula kinnas peab olema ikka tumesinise ja erkpunasega kootud. Tahtsin aga seekord värvidega mängida ja kudusin hoopis rohekassinisele taustale hallid tuvid.
Lumi oli veel maas kui ma koolis nende kinnaste kudumist alustasin – eeskujuks ERM-i varasalvest vahtra lehe kiri.
Seekord ei ole tegemist koopiakinnastega, küll aga üritasin kududa sõrmikud, mis oleksid iseloomulikud Paistule. Kuna seoses kooliga alustan viimasel ajal väga mitmeid kudumisi kas rongis või koolis ja just nende lõngadega, mis parasjagu kaasas juhtuvad olema siis ei ole ma ise päris rahul nende kinnaste randmeosaga. Oleks võinud olla pisut tumedam – sinise ja tumepunasega midagi ehk. Õnneks võib randmed varrukaisse peita. See väike kiri on üks mu lemmikuid, olen teda palju kudunud ja kindlasti koon tulevikus veel.
Siin nad on – traditsioonilised kindad ja sukad aastast 2018. Arvasin ekslikult, et olen sel aastal kudunud vähem kui eelmisel (2017 kokkuvõtet näeb siit) aga tuleb välja, et tibusid tuleb ikka lugeda. Sel aastal on kindapaare rohkem ja lisaks 2 paari linaseid ja üks tumepruun vikkelsuka paar mu poistele, 4 paari sukki ja 2 väikest Ruhnu vamsat.
Ühed lihtsad hallid sõrmikud, näpuotsaga roosat ja rohelist lisaks.
Nendel kinnastel ei ole konkreetset eeskuju. Kudusin lihtsalt lõngakorvis olevatest värvidest lapilised randmed ja seejärel valisin üsna tükk aega mustrit. Esialne mõte oli kududa valged siniste täpikestega sõrmikud, siis katsetasin rohelisepõhjalist kirja ja lõpuks jäin sama kirja juurde, kuid valisin taustatooniks siiski valge. Said mu enda meelest pisut sellised talvise pruudi kindad.
Mustri eeskujuks on Otepäält pärit kindakatke. Üldse soovitan muisis kindakatkeid vaadata, nende hulgas on palju väga ilusaid ja inspireerivaid kirju ja oleks tore kui neid jälle uuteks kinnasteks kootakse.
Olen juba varemgi kirjutanud, et on mõned kindapaarid, mis on minu meelest väga inspireerivad ja lubavad üsna kergekäeliselt värvikombinatsioonidega mängida. Üks selliseid paare, mis mulle niimoodi mõjub on imekaunis punane käpikupaar Tõstamaalt.
Sel käpikul on tore lihtne ja armas muster, mida on väga mõnus kududa. Kui ma näen talvel kuidas meil nii palju kantakse musti kindaid ja riideid (ma ise olen selles osas lausa paadunud…) siis ma mõtlen just sellistele värvilistele käpikutele – rõõmsalt kirevatele lumehelveste püüdmise kinnastele.
Mina kudusin seekord jälle sõrmikud. Lausa pisut hullult roosad ja sõrmed said roosale taustale roosad täpid – soojuse ja toreduse pärast.
Sel sõrmikupaaril konkreetne eeskuju puudub. Värvisin kevadel neolõnga ning püüdsin sellest kududa lihtsalt ühe Läänemaale iseloomuliku kindapaari. Nägin seda kinnast kududes päris palju vaeva. Harutasin neli korda, enne kui lõpuks värvi- ja mustrikombinatsiooniga rahule jäin.
Hall kampsun kinnaste taustal on ka juba paar nädalat valmis aga pole leidnud aega teda korralikult pildile püüda. Kudusin hästi lihtsas koes, kõrgema kaeluse ja kolmveerand-varrukatega. Sellise mida jahedamal suveõhtul või varasügisel jaki asemel kanda.
Muis´i kogudes on päris palju ilusaid kindaid, mille täpne päritolu on teadmata. Minu sõrmikute kiri on sel korral ühelt selliselt teadmata kindapaarilt. Koopiatega aga ei ole tegemist sel lihtsal põhjusel, et mul oli esialgu plaan kududa hoopis ühed teised sõrmikud, ainult ära muudetud värvidega, sest tahtsin kududa pruunipõhjalist kinnast. Aga kuidagi ei klappinud mu silmale see muster pruunina ja nii ma siis võtsingi jälle ette oma kindakirjade albumi ja just see teadmata kindapaari ilus lihtne kiri tundus olevat õige. Pean ütlema, et mulle endale meeldib sel korral triibulise randmega kinnas isegi rohkem kui eeskujuks olnud originaal. Selline koera saba kergitamine siis seekord.
Kaksikutest ka üks foto.
Mu oma mälu värskendamiseks üks Lihula kindapaaride pildipostitus. Sarnased ja erinevad.
