Mannavaht

Mütsikuhja lisandus veel üks natuke teistmoodi täpimüts. Toonid on seekord eriti leebed ja pisut magusadki – mannavahukarva. Täppidega mütsi üle kuhjates ning pehmeid ja kohevaid lõngu valides üritasin mütsile anda ka mannavahule omast kohevust.

Nüüd vist peaks hoo maha võtma ja mütside vahel kuduma lõpuni ühe kampsuni pooliku varruka.

DSC_2654DSC_2655DSC_1573DSC_2663DSC_2670DSC_2665DSC_2671

 

Advertisements

Jõhvikad

Selle mütsi põhilõngaks on Lana Gatto liivakarva kirju meriino. Nagu ikka alustasin ilma suurema plaanita kudumist ja paari rea järel tundsin, kuidas see lõng meenutab mulle härmas raba ning vajab lisaks jõhvikapunaseid toone. Nii saigi mütsi üsna mitu punast – toore jõhvika roosa, küpse jõhvika punane ja külma saanud ning pisut käärinud jõhvika lilla. Et “rabale” rohkem värve lisada kudusin lisaks peenikest puuvillast pruuni ja samblarohelist.

Müts on veel omanikuta.

DSC_2641DSC_2643DSC_2644DSC_2646

DSC_2642

 

Kirjud täpimütsid ja sall

Käes on jälle see aeg, kus kududa on eriti mõnus. Vihm sajab akna taga mühinal ja soojas toas varraste klõbistamine on tõeline nauding. Kudumite pildile püüdmine muutub aga raskemaks, õhtuti on liiga pime ja hommikuti rutt. Jäävad ainult nädalavahetused. Siin paar pilti kirjutest täpimütsidest ja viimati kootud maavillasest sallist. Eile tõin raamatukogust inspiratsiooniks Tiina Meeri raamatuid ja täna saan alustada uut mütsi. Mitu selle hooaja varakult valmis varutud lõnga on veel katsetamata.

Sügis on roosidki täpiliseks kirjanud.

DSC_2633DSC_2636DSC_2622DSC_2637DSC_2634DSC_2639

 

Ridala käpikute eeskujul

Ega nende kinnaste kohta suurt midagi öelda ei olegi. Tahtsin veel kududa sini-valget kooslust ja valisin seekord eeskujuks Ridalas 1920-ndatel kootud käpikud. On selline ilus, hele ja helge talvine kindapaar, pigem valge kui sinine.

Lisaks sinisele ja valgele, lummavad mind väga ka pruuni ning valge kombinatsioonid, eks need on need rohkem meie nurga värvid ka. Mida enam Lihula poole edasi, seda kirevamaks läheb ja kuigi olen kudunud juba üsna mitmeid punaseid kindaid, tunnen endiselt, et päris seda õiget tunnetust veel käes ei ole. Kisub endiselt nende lihtsamate värvivalikute poole aga ehk peabki nii. Sel ajal kui oma esimesi traditsioonilisi kindaid kudusin, olin kindlas teadmises, et minu üsna noor vanaema neid enam ei kudunud aga mida rohkem ma nüüd muis´i lapanud olen, seda enam olen tundnud mõne pruuni-valge kirja juures, et need on mulle tuttavad, et mu vanal olid ju sellised kindad. Nii, et küllap memme ikka kudus neid meie nurga kirju ka, kõigi muude kaasaegsemate mustrilehes avaldatute vahele. Aga lapsele jäävad ju ikka meelde jänesed ja pardid ja roosad lilled, mitte lihtsad geomeetrilised kirjad ja ometi on ilmselt just need viimased, igapäevakinda kirjad ja värvid mu memme minusse kudunud mu oma teadmata. Sest miks muidu ma neist lahti ei oska lasta ja õigupoolest ei tahagi, nad on minu moodi või pigem olen mina nende moodi.

Aga tänastel piltidel siis Ridala käpikute eeskujul kootud sõrmikupaar.

DSC_2603DSC_2608

DSC_2612DSC_2614

Lumekaku sõrmikud

Kui need sõrmikud veel vardal olid siis mu mees ütles, et need on lumekaku sõrmikud. Nüüd meenutavad mulle endalegi selle täpilise rüüga kakku. Ja kujutlen, kui tore oleks neid lumises ja vaikses metsas kanda. Aga päriselt on praegu veel sügis, üsna roheline sügis, veel üsna roheliste õunte ja ajutiselt ka lakkamatu halli vihmakardinaga.

DSC_2477DSC_2486DSC_2481