Otepäält on kogutud hulganisti toredaid kindakatkeid, üks neist inspireerib mind eriti. Seetõttu olin väga rõõmus kui avanes taas võimalus seda mustrit kududa. Seekord on kindad kindakandja soovil aga hoopis sinistes toonides.
Viide originaalile: https://www.muis.ee/museaalview/476588
Inspiration for those gloves comes from piece of mittens from Otepää: https://www.muis.ee/museaalview/476588
Eeskujuks olid seekord Rannus 1877 aastal kootud käpikud. Algselt pidid minugi varrastelt väljuma käpikud aga kudumise käigus juhtus nii, et mulle need kindad üldse ei meeldinud. Tõenäoliselt oli selle põhjuseks suur sini-valgete kinnaste sügisene doos. Ja kudumise käigus tundsin, et võin nendega rahu teha siis kui koon nad hoopis sõrmikuiks. Taas kord pean tõdema, et oma sisetunnet tuleb uskuda – mida enam sõrmi kinda külge ilmus, seda rohkem nad mulle endale meeldima hakkasid. Ja nüüd pole muud kui – kelgule, kelgule!
Originaalid leiab siit: https://www.muis.ee/museaalview/549724
Originals were knitted in Estonia, Rannu 1877. Can be found here: https://www.muis.ee/museaalview/549724
ERM-i kogudes on lisaks kinnastele ning kindakatketele ka kindakirju. Üks neist meeldib mulle eriti. Vahtralehekirja olen kudunud ka varasemalt ning kahtlustan, et see sõrmikupaar ei jää viimaseks.
Kirja ERM-i kogudest leiad siit: https://www.muis.ee/museaalview/607723
In Estonian National Museum can be found many beautiful mittens, gloves and pieces of old mittens. But also old knittingpatterns. This one, called “mapple leaf pattern” is one of my favorites. I have knitted it before and am quite sure that this is not last pair with this pattern.
Original pattern can be found there: https://www.muis.ee/museaalview/607723
Jälle olen ringiga tagasi Lihula lindudega sõrmikute juures. Seekord neid siiski traditsioonilisteks kinnasteks nimetada ei saa, kuna oma värvivalikult ei ole nad piirkonnale omased. Lihula kinnas peab olema ikka tumesinise ja erkpunasega kootud. Tahtsin aga seekord värvidega mängida ja kudusin hoopis rohekassinisele taustale hallid tuvid.
Siin nad on – traditsioonilised kindad ja sukad aastast 2018. Arvasin ekslikult, et olen sel aastal kudunud vähem kui eelmisel (2017 kokkuvõtet näeb siit) aga tuleb välja, et tibusid tuleb ikka lugeda. Sel aastal on kindapaare rohkem ja lisaks 2 paari linaseid ja üks tumepruun vikkelsuka paar mu poistele, 4 paari sukki ja 2 väikest Ruhnu vamsat.
Ühed lihtsad hallid sõrmikud, näpuotsaga roosat ja rohelist lisaks.
Olen juba varemgi kirjutanud, et on mõned kindapaarid, mis on minu meelest väga inspireerivad ja lubavad üsna kergekäeliselt värvikombinatsioonidega mängida. Üks selliseid paare, mis mulle niimoodi mõjub on imekaunis punane käpikupaar Tõstamaalt.
Sel käpikul on tore lihtne ja armas muster, mida on väga mõnus kududa. Kui ma näen talvel kuidas meil nii palju kantakse musti kindaid ja riideid (ma ise olen selles osas lausa paadunud…) siis ma mõtlen just sellistele värvilistele käpikutele – rõõmsalt kirevatele lumehelveste püüdmise kinnastele.
Mina kudusin seekord jälle sõrmikud. Lausa pisut hullult roosad ja sõrmed said roosale taustale roosad täpid – soojuse ja toreduse pärast.
Sel sõrmikupaaril konkreetne eeskuju puudub. Värvisin kevadel neolõnga ning püüdsin sellest kududa lihtsalt ühe Läänemaale iseloomuliku kindapaari. Nägin seda kinnast kududes päris palju vaeva. Harutasin neli korda, enne kui lõpuks värvi- ja mustrikombinatsiooniga rahule jäin.
Hall kampsun kinnaste taustal on ka juba paar nädalat valmis aga pole leidnud aega teda korralikult pildile püüda. Kudusin hästi lihtsas koes, kõrgema kaeluse ja kolmveerand-varrukatega. Sellise mida jahedamal suveõhtul või varasügisel jaki asemel kanda.
Muis´i kogudes on päris palju ilusaid kindaid, mille täpne päritolu on teadmata. Minu sõrmikute kiri on sel korral ühelt selliselt teadmata kindapaarilt. Koopiatega aga ei ole tegemist sel lihtsal põhjusel, et mul oli esialgu plaan kududa hoopis ühed teised sõrmikud, ainult ära muudetud värvidega, sest tahtsin kududa pruunipõhjalist kinnast. Aga kuidagi ei klappinud mu silmale see muster pruunina ja nii ma siis võtsingi jälle ette oma kindakirjade albumi ja just see teadmata kindapaari ilus lihtne kiri tundus olevat õige. Pean ütlema, et mulle endale meeldib sel korral triibulise randmega kinnas isegi rohkem kui eeskujuks olnud originaal. Selline koera saba kergitamine siis seekord.
Kaksikutest ka üks foto.
Mütsikuhja lisandus veel üks natuke teistmoodi täpimüts. Toonid on seekord eriti leebed ja pisut magusadki – mannavahukarva. Täppidega mütsi üle kuhjates ning pehmeid ja kohevaid lõngu valides üritasin mütsile anda ka mannavahule omast kohevust.
Nüüd vist peaks hoo maha võtma ja mütside vahel kuduma lõpuni ühe kampsuni pooliku varruka.
U N D I I N 