Kulgemine

Mõtlen siin, et mis sobiks kõige paremini iseloomustama nende Ruhnu sõrmikute kudumist. See on nagu vaikne ja rahulik metsateed mööda kulgemine, kus jalg ei tõusegi jooksma. Või siis hoopis justkui hea raamat, mida ei raatsigi kiiresti läbi lugeda. Kudusin eile öösel lõpuni hoopis ühe pooliku Paistu käpiku, täna mekutasin jälle rukkililledega.

Undiin by Kristi Everst

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s